a subsidiary of Tallink Grupp
Open navigation Search
Close navigation

Broneeri tuba Tühista või muuda oma broneering siin

1

2

3

4

08.07.2021

Tallink City hotelli renoveerimisprojekti arhitekt Meelis Press: Tallink City Hotel on kindlasti hetke Eesti hotellimaastiku teerajaja.

Tallinna südalinnas Laikmaa tänaval, 1974. aastast pärinevas legendaarses Teenindusmaja hoones asuva Tallink City Hotelli pea aasta aega kestnud ja 10 miljonit eurot maksnud põhjalikud renoveerimistööd on jõudnud üle finišijoone – remondi käigus uuendati põhjalikult kõik 324 hotellituba, fuajee, 228-kohaline restoran ning üldalad. Sündmuste, nõupidamiste ja konverentside jaoks on uuendatud 10. korruse sündmusala. Hotelli sisekujunduse autor, arhitekt Meelis Press jagas, millest ta ammutas inspiratsiooni hotelli interjööri loomisel ja millised väljakutsed seadis väga lühike projekteerimis- ja ehitusprotsess pingelisel pandeemiaajal.

Hotelli kontseptsioon ja täiesti uus teenuste lahendus sündis hotellitiimi ühisloominguna ning keskendub Tallinki tugevustele, tuues nii maalt kui merelt tuntud ja armastatud tegevusalad ja kaubamärgid nüüd kokku Tallinna südalinna.

Olite seotud ka Tallink City hotelli eelmise ehitusega. Kas ja millised tingimused seab hotelli kavandamisel tänapäeva muutunud olukord reisimise ja külalislahkuse sektoris?

Võrreldes 18 aasta tagust esimese City hotelli kavandamist tänasega, on selle ajaga väga palju muutunud. Hotell ehitati toona ümber legendaarsest Teenindusmajast. Mäletan, et kuskil hoonenurgas oli 90ndate hinguses roostevaba postiga striptiisibaar… ja see oligi reaalsus, mille pealt pidime edasi minema täiesti teist teed. Aga ega meil, arhitektidel, olnudki toona hotellidega väga palju kogemust. Nõuka-ajal oli tehtud hotelle välismaalaste jaoks, aga ise ühtegi hotelli külastamata. Nii sattuski, et näiteks Pirita TOP hotelli korrustele viisid püstised keerdtrepid, mida mööda tuli raske kohvriga üles-alla ronida. Direktori kabinetid olid mitmekümne ruutmeetrised saalid, asedirektoritel pea samasuured, administratiivne osa laius suurel osal majast. Teenindusmajaga oli vaja teha kannapööre, pakkuda kõige ägedama asukohaga kõige ägedamat teenust. Kokkuvõttes pidas see lahendus kenasti vastu, oma 18 aastat – tavapäraselt käiakse nii iga 7 aasta tagant uue lahendusega üle.

Kui rääkida tänasest City uuendusest, siis tekkis hotelli uuendamiseks mõistlik aja-auk, sest pandeemiaolukorras reisimine täielikult lakkas. Alustuseks küsisime endilt, et kui nüüd reisimine taastub, siis mis jälje on see ärev aeg meie reisimise ootustesse jätnud? Suure tõenäosusega pole ootused samad, mis varem, oleme oma soove ümber mõtestanud. Näiteks oleme vahepeal õppinud ära, kuidas ajada oma asju kaugemalt, ilma oma klientide või töökaaslastega ninapidi füüsiliselt kokku puutumata. Varem oli nii, et olid kas reisil või tööl, nüüd oskad ühildada reisimist töötegemisega. See on suur oskus ja muudab meie reisimise palju paindlikumaks, elu seeläbi mõnusamaks. Peame sellega arvestama ka majutuses – vajame siin veidi privaatset tööruumi, et oma ZOOMI koosolekuid läbi viia.

Millest ammutasite inspiratsiooni? Mis innustas ja millistest põhimõtetest lähtusite sisekujunduse loomisel?

Tööga alustasime kevadel ja kogu vaateväli kuni silmapiirini oli täis võililli. Peale pooleaastast halli kaamost selline rõõmupidu aias! Võilill on looduses äärmiselt võimas dekoraator ja hea tuju looja. Seda rõõmu ja lihtsat ilu tahaks, nagu laps, jagada ja nii saigi maja täis kauneid kevadisi õisi. Neid on nüüd Citys kõikjal, küll vaiba sees, laes, seinas ja mööblis – selles majas võttis võimust igikestev kevad. Hotell on meie ajutine kodu ja rõõmu pole üheski kodus liiast.

Maja fassaadi metalsete orelivilede lugu oli selline, et kui milleeniumi hakul City fassaadi nuputasin, oli meile just sündinud tütar. Talle paistis väga korda minevat, kui ümisesin igasugu viisijuppe, mis parasjagu pähe jalutasid. Üks mu enda lapsepõlvest pärit viisijupp oli jäänud pikemaks ajaks pähe kummitama ja fassaadi nuputades avastasin, et seesama viisijupp oleks hea teisendada fassaadil nootideks, erineva kõrgusega oreliviledeks, nagu noodirida. Tõsi-küll, selgus, et seal on suur hinnavahe, kas teed need roostevabad postid ühepikkused või erineva pikkusega. Hinnavahe võis olla oma kaks korda ja see lihtsalt ei oleks toona ennast õigustanud. Võibolla kunagi tulevikus, parematel puhkudel, õnnestub panna oreliviled “erinevaid helisid mängima”, aga ega praegusel fassaadilgi viga pole.

Tegemist vana majaga, vana torustik jne, mis olid peamised väljakutsed – mis osutus oodatust huvitavamaks või keerulisemaks ruumilahenduste planeerimisel?

Võrreldes viiekümne aasta taguse ajaga on tänased arusaamad heast ruumi keskkonnast väga erinevad. Siis oli laealune ruum üsna hõre – paar valgustit ja kõik, nii sai vanasti kena kõrget lage lubada. Aga suve saabudes muutus majas lämbeks, talvel jälle ei jätkunud sooja. Täna eelistame täpselt timmitud kliimat, jahutatud õhku, head õhu vahetust, palju mõnusat meeleoluvalgust, mobiilside laiendajaid, wifit ja kõikvõimalikke juhtseadmeid, tarku ja vähem tarku mooduleid meie elu korraldama, meid turvavaid seadmeid, nagu sprinkler, andurid, kaamerad, mis kokku vajavad kilomeetrite viisi lae taguseid torusid ja kaableid. Neid lahendusi lae taha mahutades muudavad need meie ruumid madalaks. Et meeleolu saaks majas hea, võtsime mõnes kohas laepaneele maha ja ühendasime korruseid üheks ning ehitasime juurde katuseaknaid, et oleks rohkem avarust ja looduslikku valgust. Kindlasti polnud need odavad lahendused, aga väga vajalikud.

Teenindusmajast esimest korda hotelli tegemisel ei tulnud vene ajast korralikku dokumentatsiooni kaasa ja ega keegi selle maja hingeelu ka peast ei mäletanud. Kuivõrd tempo oli toona peal, sai sealt kiiresti üle joostud, mingid jamad jäid kuskile seina taha lihtsalt silma eest peitu. Nüüd, kui hakkasime igat nurgatagust optimeerima ja reaalselt seinu lahti võtma, tuli igasugu üllatusi välja. Vaatad vanalt pildilt, post on sale nagu pliiats, aga reaalselt on hoopis kolmemeetrine – miks ta nii on, keegi ei tea. Sellised nõuka-aegsed seletamatused. Eks selliseid üllatusmomente ikka oli, aga üldjoontes suuremad asjad lahenesid ära.

Projekteerimise- ja ehitusperiood oli ju tohutult lühike (kokku üks aasta) ja selle lühikese perioodi sees põrkusime asjaoluga, et viiruse tõttu suleti viimistlusmaterjalide tehaseid. Materjale pole, millal saad, ei tea… Ehitusfirma oli aga tubli ja maja sai valmis.

Tallink City hotelli puhul on sisse toodud uutmoodi lahendusi nagu ruumikas mitme töölauaga vastuvõtt, töötamiskabinetid ja lounge-stiilis seminariruum. Kas selline suund võibki nüüd uus reaalsus hotellides olla?

Võib öelda, et aeg parandab asju, sest aja jooksul tekib häid mõtteid – näiteks need vanad head Šveitsi mägilossid, millel on ajalugu rohkem kui teistel hotellidel, olid ehitatud majutusasutuseks suvisel ajal, lühikeseks perioodiks. Head tasuvust mõne kuuga oli raske saavutada, igal kevadel uut meeskonda leida… Ajapikku katsetati ära ka talvine periood, tehti majale juurde uisu-, kelgu- ja suusalaenutus, öeldi, et tulge proovige niisama ja avastati, et kliendile meeldib ka talvel. Sealt edasi selgus, et brittidele meeldib ka väljaspool Inglismaad või Šotimaad golfi mängida ja hotell sai laiendada klientuuri veelgi. Niimoodi avastatakse iga päev: „polo mängijad? – ahah, meil oleks talli vaja, siis teeksime õnnelikuks ka siniverelise sihtgrupi!“. Valgel lumel ja järvejääl toimuvale White Turfile koguneb nüüd kogu eliit juba 111 aastat järjest.

Ja nii toob iga uus ajastu, täna ja tulevikus, välja mingi silmiavava nüansi. Uus Tallink City hotell tabab ära mingid uued nüansid, mida külalisena vajame, saades rohkem kliendi unistuste nägu. Uus nüanss on näiteks väga avar lobby ehk elutuba, kus veedad aega erinevate meeleolude keskel – baari alal pika laua taga sotsialiseerudes, kamina nurgas “kätt hoides”, või siis raamatukogu vaiksesse nurka eraldudes. Või hoopis ZOOMi teel suheldes oma väikeses kabinetis. Lõõgastusalal on erineva temperatuuriga saunad, vaikne pikutamise tuba, igasugu protseduuride võimalused, mida kesklinna hotellilt varem tingimata ei eeldatud. Hotellis on spetsiaalsed lastega perede hotellitoad ja laste mänguala restorani kõrval – kui sina einestad, toimetab pisike mõnusalt omasugustega, aga vaateulatuses. Restoranis on mastaapne, läbi kahe korruse ulatuv veinisein, kus City Grill House restorani hea veinivalik väärikalt sulle eksponeeritakse.

Restorani poolel teeb uue avatud köögi eriliseks omapärane söegrill – kas olete ise ka suur grillmeister ja kas olete juba saanud seda grilli proovida, enne kui peakokk ligi lasti?

Eks õige tule peal küpsetatud liha on juba meie DNA-koodis sees, juba sadu tuhandeid aastaid oleme lõkkel sussitanud – ju see siis meile vajalik ja õige asi on. Mul endal on ka üks väga ilus norrakate grill ja selle ümber on saanud väga mõnusalt aega veeta. Aga eks see on amatööride klass võrreldes uue City Grill House restorani Mibrasa söegrilliga.

Millise lahenduse või ruumiga ise kõige rohkem rahule jäite?

Kui tubasid mõelda, siis just väikeste tubadega, sest suurtega on alati lihtsam head tulemust saada. Istud City väikese toa avaral aknalaual, padi selja taga ja saad osa südalinna tempokast askeldamisest. Need väiksed toad on täitsa nunnud. Aga toredasti tuli välja ka hotelli läbi kahe korruse ulatuv restoran koos veiniseinaga. Siit leiad väga erineva meeleoluga mõnusaid lauakesi, oled sa siis saabunud üksi, kahekesi või kambakesi. Ja kindlasti tuli kogu lobby ala, ehk elutuba, väga hea. Sellises kohas, kesklinna keskpunktis tahaks tõesti aja maha võtta ja lihtsalt nautida.